Külaskäik Sotsiaalministeeriumisse ja Riigikogusse.

Elamusi täis päev pealinnas. Jõudsime suurde linna nii varakult, et kohe ei saanud ministeeriumi uksest sisse astuda, seega läksime väikesele jalutuskäigule. Kõigepealt astusime korraks sisse MUBA-sse, uus ja uhke maja, nüüd suundusime Vabaduse väljakule. No kuidas sinna küll saab? Väljak on, sammas on, trepid on, aga teed sinna ei vii. Oh, kõik on turvaline, jalakäijatele on tehtud äge tunnel, mille seintel on infotahvlid, mis kohe kutsuvad lugema. Tunnelist läbi ja olemegi kenasti Vabaduse väljakul. Koos üks tore pilt ja edasi üle Tõmismäe ministeeriumi juurde tagasi, sest peagi ootas meid ees tore kohtumine sotsiaalkaitseminister Signe Riisaloga. Kokkulepitud kellaajal oli minister meid tervitamas. Saime ülevaate tema tööst, tutvusime majaga ja toimus ka väike pressikonverents.

Kõikidel soovijatel oli võimalik sotsiaalakitseminister Signe Riisalole juba eelnevalt ettevalmistatud küsimusi esitada. Pärast olid vastajateks meie õpilased ja ajakirjaniku rolli täitis minister isiklikult.

Kui küsimused ja vastused esitatud, siis astusime läbi ka ministri kabinetist, kus ta ise väga palju olla ei saagi, sest erinevaid kokkusaamisi ja kohtumisi on tal seoses tööga lihtsalt nii palju. Ja nii see aeg kobarministeeriumis otsa saigi ja meid ootas ees sõit Riigikogusse.

Riigikogus on turvanõuded saransed lennujaamaga, kõigepealt näitad ette oma dokumendi, seejärel paned oma üleriided ja muud vidinad kasti, mis valgustatakse läbi. Küsite miks nii? No eks ikka sellepärast, et see on meie riigi väga, väga tähtis hoone, kus peetakse plaane, võetakase vastu seadused, kohtutakse oluliste külalistega ja see kõik peab olema turvaline.

Enne veel, kui meiega kohtus Riigikogu liige Hanah Lahe, ronisime Pika Hermani torni, kust avanes imeline vaade üle Tallinnna. Ja meile kõigile oli see esmakordne kogemus. Trepp oli järsk, kitsas ja astmeid palju, aga see meid ei seganud.

Võime uhkusega öelda – TEHTUD!

Tornist tulles ootas meid ees maitsev lõunasöök Riigikogu kohvikus. Kõhud täis ja meel hea, suundusime väikesele ringkäigule ja põikasime korraks läbi ka Riigikogu infotunnist, mis ei kulgenud kõige sõbralikumas õhkkonnas.

Poliitikute omavaheline kemplemine vaadatud, ringkäik tehtud ja seejärel kohtusime Riigikogu liikme Hanah Lahega. Lahe on Riigikogu kõige noorem liige. Ta andis ülevaate oma töödest ja tegemistest enne poliitakasse minekut ning tutvustas oma igapäevatööd Riigikogus.

Hanah on Riigikogus keskkonnakomisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjoni liige, asutas ringmajanduse toetusrühma.

Ja ootamatult oligi kell liikunud nii kaugele, et tuli jope taas selga panna ja bussiga Toompea mäest alla veereda, et alustada tagasisõitu oma armsasse Haapsallu.

#signeriisalo#hanahlahe#Sotsiaalministeerium#Riigikogu#gerlibaida#emmakruusmäe

Lumelükkamine

Tuisk ja rohke lumesadu jõudsid ka õpilaskodu õuele. Kühveldamist ja lükkamist oli mehiselt. Nalja ja naeru samuti. Aga olime ka lahked, suuremad hanged jätsime ikkagi traktorile. Pärast said külmad näpud kuuma teega toas soojendatud. Rõõmu oli küllaga- nii lumest kui ka teadmisest, et homme on koolikaaslasel kindlasti kergem puhastatud teed mööda koolimajja jõuda. Äge.

Meeldejääv kontsert.

Ilusad ja meeldejäävad hetked koos Laura Põldvere ja Kusti Lembaga.
Ootasime neid endale külla juba õpetajate päevaks, aga alati ei kulge kõik plaanipäraselt. Ole saa kuulus laulja, poliitik, õpetaja või õpilane, kui haigus tahab sind maha murda, siis ta seda ka teeb. Nii juhtus ka Lauraga.
Nad ei loobunud oma pakkumisest ja eile andsid nad meie kooliperele imelise kontserdi.
Lastel oli võimalik küsimusi esitada, Lauraga koos pilti teha ja loomulikult oma kuulsuste autogrammikogu täiendada.
Ja ühele õpilasele oli temaga kohtumine eriliselt tähendusrikas, sest meie Bert on kooli suurim Eurovisiooni fänn ja ta sai koos Lauraga esitada laulu “Verona” ning olla Koit Toome rollis. Berdi südamest tulev rõõm ja tema silmade sära, need lausa kõrvetasid.
Laura ja Kusti on imelised muusikud, kellest õhuk südamesoojust, siirust, sõbralikkust, mõistmist jne.
Ja õhtul potsatas Mariti postkasti Laura kiri imeliste tänusõnadega meie armasale publikule.
Aitäh teile Laura ja Kusti!

Eriline disco

Discos ei ole tegelikult midagi erilist. On vali muusika, lugusid mängiv DJ, hämar ruum, värvilised valgusvihud, esimesed arglikud tantsusammud… Küll aga oli eriline temaatiline discokontsert, mis ühel harilikul neljapäevasel õhtul koolis aset leidis. Nimelt kõik kõlanud lood olid eranditult Eurovisioonil osalenud lood ning diskor esitas neist kolm lugu live´is, saatjaks ainult aimatav muusika arvutist. Uurisin meie õpilaselt Berdilt, selle peo ellukutsujalt, DJ´lt ja artistilt, kuidas ja miks ja kas:

1 Kuidas tuli mõte korraldada Eurovisiooniteemaline tantsuõhtu?

Idee sündis jutuajamiset öökasvataja Marikaga. Vürtsi lisamiseks tuli huvijuhil Anikal idee peolised kadri- ja mardipäeva kostüümidesse riietada.

2 Kas midagi oli korraldamise juures ka rasket?

Playlisti koostamine oli probleem. Keeruline oli valida, millist lugu võtta, millist jätta, häid lugusid on niiiii palju. Ette jäigi umbes veerand nimekirjast mängimata.

3 Kas oled varem suuremale publikule laulnud?

  Praegu ei meenu, et oleksin niimoodi esinenud.

4 Kas jäid toimunuga rahule?

Jah, jäin rahule. Hea meel oli, et tehnika ja nett toimisid. Et lauldud lugudest sooviti ühe kordamist ja et paljud tantsisid.

5 Kas korraldaksid sarnast üritust veel?

Ikka.

Kui Bert valmistus etteasteks põhjalikult ja kaua, vahel kajas õpilaskodu ja selle sisehoov tema lauluproovist, siis ekspromt debüüdi lauljana tegi Egon. Esitusstiil ja loovalik lubaks arvata, et ehk on just siit sirgumas järgmine Tõnu Trubetsky.

Kuigi soovijaid oli veel mitmeid, enam sellesse õhtusse rohkem esinejaid ei mahtunud. Küll aga hakkas idanemas järgmise peo plaan, millest võiks võrsuda lausa SoovilugudeDiscoKontsertKaraokeõhtu. On, mida põnevusega oodata.

Käisime Robotexil

Robotex on Eestis asuv ja globaalselt tegutsev inseneriharidust toetav ning tuleviku talente ja ettevõtteid ühendav organisatsioon, mille peamiseks väljundiks on robootika suursündmuse Robotex International korraldamine.

Robotex International koondab endas 2001. a alguse saanud Robotexi tipptehnilisi robootika- ja programmeerimisvõistlusi ning laiahaardelist tehnoloogianäitust.

Viigi koolist osales Robotexil 8. ja 10. klass osana informaatikatunnist.

Nootrekonverents Lahe Koolipäev.

Neljapäeval, 09. novembril käisime VIII ja X klassi õpilastega Alexela Kontserdimajas noortekonverentsil Lahe Koolipäev. Päev oli pikk ja sisutihe. Noored said kuulata paljude erinevate inimeste ettekandeid.

Kui päev läbi sai, siis palusin neil oma mõtted sellest päevast kirja panna. Jagan neid kirja pandud mõtteid lahkesti ka teiega.

Neljapäeval, 9. novembril käisin koos oma klassiga noortekonverentsil “Lahe Koolipäev”. See oli väga äge kogemus ja külas käis palju tuntud eestlasi. Kõige rohkem jäi mulle meelde see koht, kus Jaan Aru jagas ühe hea mõttetera ja see on järgmine: “Aju on alus kõigele, mida vaimselt suudame” ja ka see, et aju toit on selle treenimine. Kõige rohkem meeldis mulle sealt Jalmar Vabarna, kes esitas laulu “Siil, kost sa silmä sai”. See meeldis mulle, kuna ta laulis hästi. Mul ei olnud sealt midagi, mis mulle ei meeldinud. Kõik esitused ja külalised olid väga lahedad. Sain seal ka sõpradega aega veeta. Üritus toimus Alexela Kontserdimajas. Lõpetuseks ütlen, et hoone ise oli seest ülilahe.

Lahedas Koolipäevas oli palju huvitavaid inimesi. Eriti huvitav oli Kristjan Liivamägi ja Jaan Aru. Kristjan rääkis sellest, kuidas varakult investeerida ja jõuda kaugele rahamaailmas. Ta ka rääkis sellest, kuidas sul on mitmeid valikuid and ei pea järgima ühte sama rada. Jaan rääkis meiega ajust ja kuidas telefonid on head asjad, aga liiga palju kasutamisega hakkad lihtsalt raiskama aju. Mõlemad tõstsid väga häid argumente ja pani mind mõtlema. Kõige rohkem aga meeldis mulle muusika ja tantsud. Need olid hästi tehtud ja tahaksin vaadata neid jälle, kui ma ainult teaksin kus see video on. Kui ma peaksin nimetama ühte halba asja, siis see oli toit. See ei olnud paha, aga mitte ka hea. Ma tean et see pidi olema tervislik ja hea sulle, aga mulle lihtsalt väga ei maitse köögiviljad.

Neljapäeva hommikul läksime Tallinnasse, Lahedale Koolipäevale. Tuntud inimesed rääkisid seal oma elust, enda kogemustest ja ka läbikukkumistest.

Minu lemmik rääkija oli Eda-Ines Etti. Ta jutustas oma karjäärist, kuidas ta vahepeal mõtles, et muusika pole ikka see, mida soovib teha.

Jaan Aru, ajuteadlane, rääkis samuti oma elust, kuid ka kuidas mõjutab pidev telefonis olemine meie aju. Ta seletas, kuidas sa saad tähelepanuga juhindada oma aju,

Kristian Jaani, politseiametnik, rääkis, kuidas elada hirmuvabalt meie ühiskonnas ja puudutas teemasid nagu julgeolek Eesti riigis.

Veel olid lahedad esinejad Jalmar Vabarna, Lauri Pedaja, sportlased: jooksja Oliver Grauen, moodne viievõistleja Johanna Maria Jõgisu ja jetisõidu maailmameister Jasmiin Üpraus.

See oli väga tore ja sisukas üritus ning ma sain uusi teadmiseid. Ma läheks veel Lahedale Koolipäevale.

Tere,
Siin on minu arvamused noorte konverentsist.
Mulle jäi kõige rohkem meelde investor Kristjan Liivamägi esinemine. Ma olen tema soovitusel hakkanud tervislikumalt sööma ja äripäevadel hakanud mõistlikumal ajal magama minema.
Tema esinemine süvendas minu huvi investeerimise vastu. Eriti tahaksin ma teada kuidas käib investeerimise alustamise kohta väga väikeste summadega.
Teine esinejatest kelle soovitusi olen tõsiselt võtnud, oli Jaan Aru. Ma olen desinstallitud Youtube’i oma tahvelarvutist, sest lauaarvutis ja nutitelefonis ei viitisi ma seda nagunii kasutada.
Esinejatest ei olnud keegi minu eriline lemmik, sest minu arust olid kõik oma teemadega head. Minu kõige suurem soov on leida videosalvestus või midagi sellist kusagilt, et ma saaks seda järele vaadata. Tahaksin mõned osad konverentsist uuesti üle kuulata. Konverentsil oli põnevaid esinejaid, kelle ettekandest ei jäänud mulle midagi meelede.

Ja just selline see Lahe Koolipäev oli. Täis palju uusi kohtumisi, uusi mõtteid, uusi tulevikuplaane, uusi unistusi jne. Kui vähegi võimalik ja üritus ka järgmisel aastal toimub, siis läheme kindlasti uuesti.

Tegemistest õpilaskodus

Kooliaasta on õpilaskodus alanud nagu ikka- paraja tohuvapohuga. Kes kellega toakaaslaseks saab, kuhu ja kuidas oma asjad seada, kas toa paigutus on ikka elanikele parim, harjuda koolirütmi, kodukorra ning varajase ärkamisega. See kõik on nüüdseks laabunud ja paika loksunud nagu lõpuks igal aastal ikka.  

 Mänguhoos on kõige toredam taaskohtuda sõpradega ja õppida tundma oma uusi koolikaaslaseid. Kasvataja Larissa eestvedamisel sai kahe õpilaskodurühma ühine tutvumisõhtu teoks. Kärarikkad ja lustlikud mängud panid kaaslastega seltsima, silmad särama ja peidetud üllatused õhinal tegutsema. Pärast oli magus koogitükk ja kuum tee heaks kosutuseks.

Mõnikord saab vana asi uues kuues hoopis teise otstarbe. Nii juhtus õpilaskodu väikese võimlemissaaliga, millest sai avatud ruumiga mängutuba. Koolimajas ja õpilaskodus ringi vaadates, leidus ägedaid seisma jäänud asju, millega sai saali sisustada ning neilegi uue võimaluse anda. Aga ei pääsenud ka päris uutest  asjadest. Tuligi selline tore uue-vana kombo. Mängutoas saab nüüd kodukinoseansse korraldada, kiikuda, lauamänge mängida, palli loopida, teha mida iganes mõte toredat väljamõelda suudab. Või olla lihtsalt üks mõnus koosolemise koht, nagu noored ise arvavad.

Tähistasime õpetajate päeva.

Püüame õpetajate päeva tähistada reedel. Miks?
Just seepärast, et sellel päeval on koolipäev tavapärasest lühem ja siis saavad kõik töötajad peale aktust veel minna mõnusale väljasõidule.
Aga nüüd alustame algusest.
Sellel päeval pidi meile esinema tulema üks tubli ja noor laulja, kes kannab alati ägedaid peakatteid või mõnda huvitavat riietust.
Loomulikult oli selleks staariks Laura Põldvere.
Kuid oh õnnetust, kui hommikul tuli temalt teade, et ta on haigestunud ja sellel päeval meile esineda ei saa. Olime veidi nukrad, aga ta lubas kindlasti tulla. Ja juba ongi kokku lepitud novembrisse tema esinemine Viigi koolis.
Loomulikult ei puudunud ka kingitused meie ägedale kooliperele. Nimelt valmistasid õpilasomavalitsuse noored kõigile ühe purgi “NOORUSE EILIKSIIRI”. Nüüd ei ole vähemalt meie koolis vananemisega probleeme. Üks supilusikatäis enne magama minekut ja nii püsimegi alati noored.
Kui koolipäev läbi, keerasime bussinina Padise poole, et külastada sealset kloostrit. Kloostris oli meil tore õpituba, kus igaüks sai endale valmistada just temale meeldiva ürdisoola. Pärast tutvisime kloostri ajalooga läbi mõnusa nahkhiirte mängu.
Ja oligi kell jõudnud sinnamaani, et kõigil olid kõhtud tühjad ja meid ootas maitsev õhtusöök Tammetare Bistroos. Ja just selline sisukas päev meil oligi. Aitäh korraldajatele!